Tere!
Täna tahan ma teid piltide kaudu oma hiljutisele Londoni reisile kaasa võtta. Viibisin
seal 3-7. märtsil ja põhiline eesmärk
oli käia Beyonce kontserdil, mis oli muidugi täiesti imeline (kahjuks ei lubatud
kaamerat kaasa võtta ja ei saanud seda
elamust pildistada). Siiski oli aega ka niisama ringi vaadata ning kuigi ma
olen varem Londonis käinud, siis alles sel korral tekkis palju parem taju
sellest imelisest linnast. London inspireeris mind, ma armusin sellesse linna.
Ma armusin sellesse,
kuidas mu ümber oli pea alati sadu inimesi. Inimesi, kes olid nii erinevate
taustadega. Sellesse, kuidas inimesed
olid ootamatult viisakad. Kuidas mu ümber põlesid pidevalt tuhanded tuled. Kuidas
mu käeulatuses olid kõikvõimalikud erinevad söögikohad. Miljonid erinevad
võimalused. Kuidas ma julgesin kanda tumelillat huulepulka ja osta nahkseeliku. Kuidas inglise mehed laulsid kauneid
laule südamevalust. Õigesse inglise aktsenti. Kuidas vaatamata linna suurusele
tundsin ma end turvaliselt. Ma olin tundmatu, aga mitte üksi teiste seas.
Vajuta play ka alljärgneval laulul, et Beyonce saatel pilte sirvida.
Ma seisan keset ristmikku
Ma olen eksinud
Kuhu edasi?
Karge kevadtuul paitab mu põski
Rahvaste paabel mu
ümber kiirustab
Punased bussid
sõidavad üksteise võidu
Taamal lööb kirikukell
üheksandat tundi
,,How are you?’’ nad
ei oota vastust
Aga ma vastan mõtteis
Olen täpselt siin, kus
peab
(London 2014)
No comments:
Post a Comment